Saksamaa roadtrip

Juulikuus veetsin kaks nädalat Saksamaal, natuke ka Prantsusmaal ja Luksemburgis marsruudil Frankfurt-Kaiserslautern-Metz-Luksemburg (Beaufort)-Köln-Düsseldorf. Tegemist oli nn roadtripiga, kus seltskonna peale rentisime auto ja ööbisime erinevates Airbnb kohtades. Enne reisi arvasin, et Saksamaa on liha- ja piimausku maa – vorstid ja Milka šokolaad. Kuid ausalt öeldes üllatusin kohe esimesel päeval erinevate vegan-valikute peale. Ühes kauplusteketis (antud juhul EDEKA, kuid ka Lidl’is ja ALDIs oli valikuid) oli lausa eraldi letid nt vegan poolfabrikaatide jaoks. Prooviks ostsin viiluvorsti, falafeleid ja hakksoja.

Kusjuures orgaaniliste toodete valik Saksamaal on väga suur ja hinnad ka väga mõistlikud (nt EDEKA enda orgaaniline riisipiim isegi odavam kui teiste brändide mitte-orgaanilised versioonid).

Rääkides lähemalt söögikohtadest, siis suunajaks oli TripAdvisor, kust leiab restoranide järjestuse inimeste poolt antud hinnangute alusel. Kui kirjelduses oli vegetarian (harvemal juhul vegan), siis selle ka endale potentsiaalse kohana salvestasin.

Frankfurdi esimesel päeval külastasime eatDOORI’t, mille näol on tegu India restoraniga. Valikut oli seal kõigile, kuid enamuse moodustasid siiski vegetarian road, sisaldades siis nt muna või piima (igas kategoorias oli ka vegan variante, eraldi märgistusega VG). Valisin Yellow Curry, mille näol oli tegu vürtska läätsekastmega, ja magustoiduks kookoseriisi, mis meenutas pudingut (külmalt parim, olulise nüansi andsid moos, tõenäoliselt kirsimoos ja piparmünt). Magustoitu üritan kindlasti kodus järgi teha, kui vaid internetiavarustest vastava retsepti leian.

ed1
Yellow Curry ehk läätsepada
ed2
Coconut Rice ehk kookoseriis

Enne eatDOORI’t tahtsime tegelikult külastada ühte Aafrika köögi kohta (Im Herzen Afrikas), kuid see avati alles õhtul. Kui järgmine kord peaksin Frankfurti sattuma, siis kindlasti uudistaksin seda kohta.

Järgmisel Frankfurdi päeval külastasime Itaalia restorani (Trattoria i Siciliani), millel eraldi vegan variante ei olnud. Tellisin köögiviljasupi, kust palusin muna välja jätta. Maitses väga hästi! Kartsin, et ports jääb väikseks, kuid kõht oli õhtu lõpuni ilusti täis. Neile soovitav korralikult tippi jätta 😉

Reisi kolmandal päeval seadsime sammud Heidelbergi suunas. Heidelbergi linn on väga ilus, tasub kindlasti külastada. Kindlasti tasub külastada ka söögikohta nimega “red”. Tegu on bufee-tüüpi söögikohaga, mis pakub ka päevapraadi. Võtsin päevaprae, milleks oli pasta ning hiljem lisaks veel natuke bufeest, pluss magustoidu, milleks oli mangojogurt/puding.

Kaiserslautern on Tartu suurune linn, kus tegutseb ka üks kuulus jalgpallimeeskond. Kaiserslautern sai sihtkohaks, seal elab üks tuttav, kes pakkus ka lahkesti ööbimispinda – aitäh! Sõbra soovitusel külastasime Hiina restorani Pavillon. Tegu oli söö-palju-jaksad Rootsi lauaga. Valik oli üpris lihapõhine, kuid makstud 8 euro eest sain kõhu siiski korralikult täis (salatid, kevadrullid, sushi jne).

Kes peaks sattuma sellisesse väikelinna nagu Saarbrücken, siis soovitan kohta nagu Kalinski. Tegu on sellise tänavatoidulaadse kohaga, kus pakutakse burgereid ja vorstikesi. Kuna külastasime siiski Saksamaad, siis pidi ka ju Saksa kööki maitsta – õnneks oli neil olemas ka vegan currywurst (pluss kaks erinevat vegan kastet). Kõrvale üks suur salat, mis oli vorsti ja friikartulite kõrval ideaalne täiendus. Muide, Saksamaal on väga populaarsed maguskartuli friikad (süsskartoffel).

saarbrücken_kalinski
Vegan currywurst friikate ja värske salatiga

Saarbrückeni lähedal on üks huvitav muuseum – Völklinger Hütte. Tegu on endise raua tootmise tehasega, mis kuulub praegu UNESCO maailmapärandi nimistusse. See endine tehas ulatub nii laiusesse kui kõrgusesse võimaldades aimu saada tehase igapäevatööst endistel töös olemise aastatel.

Metzis plaanisime külastada üht täistaimset söögikohta (Les Petits Zozios), kuid kahjuks oli see kinni. Kiirelt otsisime uue koha, milleks sai Santa Maria – pisike, kuid külastajate arvu järgi populaarne Itaalia söögikoht. Kitsaste tänavate, lõhnade ja meie kõrval istuvast prantsuse paarikesest, kellest mees ajas naisele veini kleidi peale, meenutas õhkkond justkui stseeni mõnest Prantsuse filmist. Tellisin endale pitsa. Kui mainisin, et ei soovi juustu ega mozarellat, tegi teenindaja selle peale üllatunult suured silmad. See ka arusaadav, sest Itaalias on juust mitmetes toitudes väga olulisel kohal. Pitsa ise maitses väga hea, rohkelt oli peal köögivilju ja põhi oli mõnusasti krõbe. Enne pearooga toodi snäkkideks grissinisid ja marineeritud rohelisi oliive, mis koos maitsesid taevalikult – pärast seda olen hakanud oliive hindama.

santamaria

Luksemburgis ööbisime Beaufortis, mis jääb Luksemburgi linnast u 30 km põhja poole. Tegu on võrdlemisi põllumajandusliku (palju viljapõlde ja traktoreid), kuid hubase piirkonnaga. Söögikohti me seal ei külastanud. See-eest ostsime õhtusöögi poest – palju puuvilju ja smuutisid. Luksemburgi põhjaosas

Enne Kölni jõudmist tegime peatuse Bonnis, kus külastasime kohta nimega May May. Võtsin värsked kevadrullid ja karrise tofu. Kõik maitses hästi, kuid oli see siis palavast ilmast või kiirustamisest – jooksime parklast sööma, kuna söögikoht pandi poole tunni pärast kinni -, kuid miski jäi nagu puudu. Kõhu saime täis sellest hoolimata!

Kölnis ööbisime kesklinnas – linn ideaalselt käe-jala juures. Külastasime šokolaadimuuseumi, kus anti ülevaade šokolaaditööstuse arengust Saksamaal ja laiemalt ka maailmas. Kindlasti ei jää märkamata ka Kölni katedraal, mis on kõige suuremaid ja huvitavamaid, mis ma külastanud olen. Wikipedia järgi on tegu Saksamaa kõige külastatavama vaatamisvärsusega. Söögikohtades külastasime burrito kohta – Bay Area Burrito Company -, kus pakuti ka soja/tofu ning köögivilja burritot, ja burgerirestorani Hans Im Glücki, kus sain väga maitsva veganburgeri osaliseks.

Düsseldorfis sõime mõlemal päeval Sattgrünis (vegan ja fairtrade). TripAdvisoris ei ole see söögikoht kõige kõrgemal kohal (neid on terve Düsseldorfi peale vähemalt kolm), kuid leidsin selle, kui sattusin ühele lehele, mis soovitas vegan söögikohti Saksamaal. Kui nüüd aus olla, siis see oli mu lemmikkoht, lausa nii lemmik, et sõime seal kaks päeva järjest. Maksmine käis taldrikupõhimõttel ehk olemas oli kolmes suuruses taldrikud, millel fikseeritud hinnad, ja taldrikule võisid bufee mitmekesisest valikust tõsta nii palju kui ära jõuad süüa. Valikus oli nii köögivilju, tofut erinevates versioonides, sooje ja külmi salateid, kastmeid jpm.

Igatahes, no worries, Saksamaal nälga ei jäänud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s