Murutoidul Portugalis

Kui keegi mu käest küsiks, et kui kaua ma vegan olen olnud, siis ma kindlasti vastaks, et kaks aastat ja mõned kuud peale. Aga päris tõsi see pole. Kodus Londonis olen küll alates “algusest” 100% veganjoont ajanud, aga alguses sõin mõned korrad kala ja seda eriti Portugalis. Olin nondel kordadel siis pesketaarlane või peskovegan või mis see õige sõna nüüd ongi?

No igatahes juhtus alguses sedamoodi, et käisin Portugalis vist 3-4 korda nii, et suurema laudkonnaga einestades sõin õhtusöögiks kala. Esiteks ei olnud ma siis veel jõudnud selle tasemeni, et paluksin endale enesekindlalt suure kausi rohelist salatit, maisi, tomatit, sibulat ja kurki kokku keerata – menüüs on tavaliselt väikesed salatid just nendest koostisosadest, ei midagi rohkemat – ja häda pärast friikartuleid kõrvale lasta tuua. Lisaks said niimoodi õhtusöögikaaslaste närvid puhata.

Eelmisel aastal käis aga mingi krõks läbi. Olime tol korral enamasti kodus õhtustanud ja korra India restoranis käinud. Viimasel õhtul olin aga nii väsinud, et ei viitsinud kodus süüa teha. Meie läheduses on üks lihtne Portugali restoran. Perekond, kes seda peab, kasvatab ise tagaaias sigu ja kanu, nende ruigamist on ilusti kuulda. Töötajaid palkavad nad vaid kiireks suveajaks, ülejäänud aja jooksevad nad ise, kannad villis, laudade vahel. Minu esimene visiit sellesse lihtsasse kohta oli kümme aastat tagasi. Ei teadnud pikalt isegi, mis selle koha nimi on, sest kõik seltskonnast kutsusid seda “Ricardo kohaks”. Ricardol on maailma kõige pikem ja kiirem samm. Restorani peab ta koos ühe naisega ja selle kümne aasta jooksul arutame me absoluutselt iga kord, kas see naine on Ricardo abikaasa või ema. Ükskord küsisime ta käest otse, aga vastus on kõigil meelest läinud ja spekulatsioonid jätkuvad. Kui ütlesime Ricardole, et me nüüd veganid, siis selle analüüsimiseks tal palju aega polnud. Ja polnud vajagi, sest tellisime ikka valget grillitud kala või oli see cataplana… Tol korral eelmisel aastal, millest juttu alustasin, otsustasimegi, et läheme ikkagi Ricardo juurde. Ka tookord tellisime grillitud kala. Midagi oli aga varasemast teistmoodi ja mulle ei maitsenud. Kalarasv jäi kuidagi suulakke kinni. Kaaslane, kes tellis lõhe, vaatas mulle ka nõutult otsa – tal olla sama lugu. Sellest saigi meie viimane kalasöömine Portugalis.

Eile jõudsime tagasi selle aasta esimeselt Portugali reisilt. Ilm oli suurepärane: 18-19 ℃ ja päikese käes apelsinimahla juues lausa kõrvetav. Olen alati mõelnud, et tore on, et saan oma väljas söömise-joomisega toetada Portugali majandust, mis nii palju turistidest sõltub. Peavad nad ju juuni, juuli, augusti ja septembriga teenima nii palju, et talvekuud, mil turiste vähe, üle elada. Masuaeg ei olnud ka kerge ja naiivne oleks väita, et rasked ajad täiesti möödas on. Veganina on aga väljas söömas käimine kõvasti vähenenud. Sel korral sõime ainult kaks korda lõunat, kõik ülejäänud korrad kokkasin kodus.

Kohe teisel päeval käisime Frescos. Lagosit tunnen enda arvates päris hästi, aga sellest kohast kuulsin alles HappyCow kaudu. Saab sealt salatit ja falafelwrapi ja värsket mahla. Falafelitel puudus tekstuur kui selline ja hummus polnud ka just kõige eredam elamus. Koha omanikud on inglased, eks sealt see arusaam, et veganitele on ka midagi vaja, pärit on. Iseenesest on see suur samm, et Lagosis on koht, kus sõna “vegan” menüüs kirjas on, aga kuna mu maitsenäsakesed on vist resa teinud, siis minu jaoks jääb see koht hädaabinõuks.

vegetarianusPortimãos on aga päris vegan koht: Vegetarianus. Lugesin selle kohta juba eelmisel aastal, aga külastamiseni jõudsime alles seekord. Koha omanikud olla seitsmenda päeva adventistid, mis seletab siis selle tervisliku toidu tagamaad ja mõnevõrra ka lahtiolekuaegu. Ennekõike on see lõunatamise koht. Meie saabudes oli väike järjekord uksest välja. Istumiseks on selles väikeses restoranis kohti umbes kahekümnele. Toit on igal päeval erinev.

vegetarianus1Meie külastuse ajal oli neil kaks erinevat pannitäit, mida siis portsjonite haaval mikrouunis soojendati ja salat juurde lisati. Suur ehk topeltportsjon maksis 5.50€. Lisaks oli neil veel pirukaid ja külmikus paistis koogiviile ja veel mingi magustoit. Pressiti värsket mahla. Ma täpselt ei teagi, mis need söögid olid, mida sõime. vegetarianus2Minu oma oli vist sojaga täidetud lehtkapsarullid. Tegu on väga koduse söögiga. Portsjon oli minu jaoks liiga suur ja seetõttu sai mul sellest söögist natuke kõrini. Üldkokkuvõttes aga siiski väga hea, taskukohane ja no täiesti vegan – ei saa kurta!

Kuna loen hetkel Dr Michael Gregeri “How Not To Die”, siis teen ülima heameelega kodus süüa (muudkui loen ja kallistan seda raamatut, aga sellest kindlasti kunagi hiljem). Seega kokkasin kõik õhtusöögid ise pruunist riisist ja juurviljadest. Lihtsad söögid, aga iga kord täiesti erineva maitsega. Algarves ei ole tegelikult probleeme nn alternatiivtoodete soetamisega. Üks miinus aga on – kõvasti kallim on kui kõik muu. Luzis on ühe kanada daami pood Harmony Earth, kust saab kõike pesuvahenditest toidulisandite ja jäätiseni. Portimão ostukeskuses Aqua on tervisepood ja Lagosi vanalinnas samuti. Valik on nendes mõnevõrra väiksem, aga ajab asja ära. Meie pesa vastas olev väike tavaline poeke sai natuke aega tagasi tulekahju käes kannatada ja kuigi vilgas koristustegevus käis, siis seekord nende käest hommikul avokaadot ja spinatit ja värsket saia ei saanud. Nii jäid üle vaid suured supermarketid.

Ma polnud elus varem Aldis käinud, aga ka neil oli nüüd oma väike ja tubli mahenurgake. Sealt sai mahesalatit ja -tomatit. Müügil olid ka sojavorstid ja -kotletid, aga neid enam uuesti ei ostaks. Ka seitanjachorizoIntermarché pole portugallaste enda firma, aga teadsin juba ammu, et veganina saab nende supermarketitest nii mõndagi. Olemas on erinevad taimepiimad ja -koored, seal hulgas Oatly piimad. Pea kõigis Portugali supermarketites on nn terviseriiulid ja Intermarché omadel on rohkesti vorsti ja sojavärki. Seekord ostsin seitanit ja kuigi ma ei kannata eriti seitanit üldse, siis see Portugali kohalik Elichristi maheseitan oli parim, mida saanud olen. Maitses väga hea juurvilja-tomatikastmes. Mahejuurvilju on Intermarchés ka mõnevõrra, aga arvestada tuleb sellega, et kui kilo tavalist suvikõrvitsat maksab 1.99€, siis üks suur (plastikkilesse pakendatud!) suvikõrvits oli 2.66€. Mahepuuvilju silma ei hakanud, aga see-eest on Portugali apelsinid nii mahlased ja magusad. Ja odavad!

Pille on käinud nii Algarves kui Lissabonis ja Portos, ehk ta kunagi pajatab ka oma seiklustest(?).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s